Selle kleidi heegeldasin oma tütrele lasteaia lõpupeoks kolm aastat tagasi. Sellest sai tema unistuste kleit, millega ta oma lõpupeol säras nagu päike. Minu jaoks oli see teraapia peale pikki tööpäevi. Nõud jäid pesemata ja toad koristamata, kuid mina leidsin hingerahu ja tasakaalu.
2009. aasta laulupeo eel oli mu poeg just 2-aastaseks saanud. Tema väledaid jalgu teades olin üpris mures pidustustele ja suurtele rahvamassidele mõeldes. Kujutasin ette mitmeid musti stsenaariume. Tegin talle siis nimemärgi, et vähemalt seegi, kui ta peaks teadmata suunas jalga laskma.
Kaks päeva enne laulupidu juhtus temaga aga õnnetus – jalg jäi ratta kodara vahele ja tagajärjeks luumurd.
Laulupeol istus ta uhkelt kipsjalaga oma vankris (millest oli küll juba välja kasvanud), märk rinnas.
Õpetaja Mai-Liis
