Mustal villasel riidel tikand peenvillase lõngaga. See on õigupoolest juba teine vöö. Esimene, moonidega kirjatud vöö sai tikitud kingituseks. Rukkilillemotiiv on aga juba ammu meeles mõlkunud. Need taevasinised õrnad õied on armsad. Nad rõõmustavad silma nii peenral kui põlluveerel. Nüüd ka minu vööl. See on kui tükike Eestimaad.
Lapiseeliku nimi võiks olla “Uus elu” või “Taassünd”, sest algmaterjaliks on teksapüksid, mis enam kandmist ei leidnud. Ka see ese on katsetus number kaks ehk tal on olemas eelkäija ja tuleb ka järelkäija. Idee ise on korjatud ühelt laadalt, kus üht müügiletti ehtis rida pilkupüüdvaid kirju-mirjusid seelikuid.
Kudumine on üks esimesi tehnikaid, mille omandasin. Nukusall sai vanaema juhendamisel kootud juba viieaastaselt. Nüüd on kudumine tore ajaviide. Iga müts on oma looga. Sinine müts sai inspiratsiooni laadalt ostetud mummulistest kinnastest, roosa kassinäoline müts vaatas vastu toredalt pildilt käsitöökeskkonnast. Ja mul oli ka sarnast vaja. Kindad sinna juurde kudusin lõngajääkidest. Punase-hallikirjud kindad valmisid rahvatantsuks. Kindakirja tants vajas kindaid ja lasingi vardad käiku.
Heegeldada on lihtsalt tore. Silm näeb midagi ilusat, hing ihaleb ja sõrmed asuvad tööle.
Tudulinna käised ja tanu on sündinud ühtekuuluvus-tundest. Seal on minu kodu ja juured. Need lihtsad mustrid on saatnud mind pikka aega.
Kihelkonna tasku ja tanu – see on puhas edevus. Alguse on nad saanud rahvatantsurühmas rahvarõivaste valmista-misest. Täna kannan uhkusega ja võin kõigile kuulutada – need on minu enda kätetöö.
Õpetaja Tuuli
